Pensionile minevate dispetšerite teadmised on üheksa aasta logides

Kohtusin eile tegevjuhiga, kes muudab „pensionikatastroofi“ oma suurimaks konkurentsieeliseks. Olukord on VKE klassikaline õudusunenägu:

Ta juhib spetsialiseeritud logistikafirmat. Palju personaalset teenindust, keerulised marsruudid, nõudlikud kliendid. Edu sõltub suuresti kahest kogenud dispetšerist. Nad ohjavad kaost 20 aasta vaistuga.

Probleem? Mõlemad lähevad 24 kuu pärast pensionile. Leida sellel turul sama „tänavatarkusega“ asendajaid? Vaevalt. Kui nad uksest välja astuvad, lahkub koos nendega ettevõtte aju.

Tavaliselt algab siin paanika. Aga tema taristut vaadates leidsime midagi muud.

IT-süsteemi, mis paigaldati 9 aastat tagasi. Ta arvas, et see on lihtsalt haldustööriist. Tegelikult on see kullasoon.

Selles on 9 aastat otsuseid:

-Iga optimeeritud keeruline marsruut.-Iga kliendi eripärane eelistus.-Iga lahendatud kitsaskoht.

Pensionile minevate ekspertide „vaist“ on tegelikult juba tema serverites, andmete kujul.

Tema plaan ei ole lihtsalt uusi inimesi palgata. Ta teab, et ainult üldise järglase peale lootmine on risk: mis siis, kui too pärast väljaõpet lahkub?

Ta tahab teadmised jäädavalt kinni püüda. Plaan on arendada suveräänne AI-süsteem, mis on treenitud ainult tema 9 aasta omaandmetel.

Eesmärk: ööpäev läbi (24/7) töötav nutikas broneerimisassistent, mis teab täpselt, kuidas tema ettevõte toimib.

Aga tal on üks vaieldamatu tingimus: „Andmed jäävad meile.“

Ta mõistab, et kui ta söödaks oma marsruudiloogika ja kliendiandmed avalikule AI-le (nagu ChatGPT), annaks ta oma tööjoonise konkurentidele kätte. Need andmed on tema eelis. Need vajavad privaatset, suveräänset keskkonda.

See on nihe tänapäeva juhtimises. Sinu kõige väärtuslikum vara ei ole ainult veokid või ladu. See on logidesse peidetud operatiivne tarkus.

Kui sa seda välja ei too ega kaitse, läheb see koos töötajatega pensionile. Kui teed seda, lood vara, mis skaleerub.