Katkist protsessi ei paranda sa AI-mudeliga

Tegin selle foto eelmisel nädalal Indoneesias.AI vaatenurgast loeb see nagu ülestunnistus.

Täpselt nii näeb välja enamik AI-projekte keskmise suurusega ettevõtetes.

Strateegiaslaididel (Londry) näed:

• „AI-agent otsast lõpuni automatiseerimiseks“
• „Autonoomne otsustusmootor“
• „Nutikas töövoogude orkestreerimine“

Tegelikkuses on sul prügikast:

• Selge protsessiomanik puudub
• Ajutised lahendused Excelis ja e-kirjades
• Pärandsüsteemid, mida kellelgi pole lubatud puutuda
• Andmekvaliteet, millest keegi koosolekutel ei räägi

Siis maalitakse AI-kasutusjuhud peale, nagu eksitav nool sildil.

See on välimuse pärast.Struktuurset muutust pole.Ja kõik asjaosalised teavad seda - nad lihtsalt loodavad, et mudel kuidagi segadusest mööda saab.

Katkist protsessi ei paranda sa AI-mudeliga.Sa automatiseerid rikke - kiiremini, vähem nähtavalt, raskemini juhitavalt.

Paar nädalat hiljem saadab keegi operatsioonidest e-kirja:„Keegi ei tea, miks see seda soovitab. Kas kirjutame üle või usaldame?“

Siis jääb projekt vaikseks.

Järjekord, mis töötab - kui töötab:

Kõigepealt korista prügikast.• Kaardista päris protsess, mitte see, mis käsiraamatus kirjas.• Kõrvalda raiskamine, e-kirjadega lapitud möödahiilimised, teadmine, mis elab ainult kahe inimese peas.

Paranda voog.• Selge omanik. Puhtad sisendid. Dokumenteeritud otsused.• Igav, aeglane, vahel alandav, kui saad aru, kui kaua see ajutine lahendus juba käinud on.

Siis lisa AI - ainult seal, kus see päriselt midagi lahendab.

See võtab kauem, kui su slaidid lubavad.See nõuab tunnistamist, mis on katki.Enamik juhtkondi pole selleks vestluseks struktuurselt valmis.

Küsimus pole selles, kas su juhtkond on piisavalt tark, et prügikasti näha.

Küsimus on selles, kas neil on struktuurne vabadus tunnistada, et see on olemas.