Digitaalne närvisüsteem võib muutuda autoimmuunhaiguseks

Mis siis, kui „AI-närvisüsteem“, mida me arendame, on tegelikult digitaalne autoimmuunhaigus?

Haigus, mis õpetab organisatsiooni ründama oma kõige loomingulisemaid inimesi.

Et mõista, mis on mängus, vaata haprat skeletti, mida peame elavaks kehaks: struktuurijoonist.

Struktuurijoonis on fantaasia. See peidab ligipääsmatut teadmist ja sunnib töötajaid raiskama selle otsimisele 2,5 tundi päevas, aega, mis kaob katkenud töövoogudes, kinnitustes ja uuesti tehtud töös¹.

See kadu tuleneb killustunud teadvusest.

AI võib seda muuta. See võib luua tõelise närvisüsteemi: võrgustiku, mis tajub ja levitab teadlikkust ning toob vajaliku sinna, kus seda vaja on.

Kuid selle närvisüsteemi disain peegeldab juhtkonna põhiuskumust inimeste kohta: Douglas McGregori kahte algset uskumust.

Teooria X: eeldab, et inimesi tuleb kontrollida.Teooria Y: eeldab, et inimesed on seesmiselt motiveeritud.

Teooria X tee loob Panoptikumi: digitaalse vangla, kus algoritm logib, analüüsib ja hindab iga tegevust.

See tekitab „organisatsioonilist haprust“: habras juba disainilt, optimeeritud etteaimatavale maailmale, mida enam ei ole. See õõnestab inimese otsustusvõimet ja peletab eemale tipptalendid, kes ei talu algoritmilisi piiranguid.

Juhid muutuvad sõltuvaks AI puhastest vastustest. See võimendab allumist ja käsitleb inimlikke signaale (kahtlust, loovust, eriarvamust) mürana.

See loob strateegilise enesepettuse.Alternatiiv kasvatab organisatsiooni arenenumat vormi: antihabrast organismi.

Kui Panoptikum puruneb surve all, siis antihabras organism saab sellest jõudu. Seda võimet ei installita; see on sügava, Teooria Y-le omase inimeste usaldamise väljendus.

See kasvatab kollektiivi, mis õpib reaalsusest ja võtab omaks väikesed, kiired õppetsüklid. Vigadest saab elutähtis info, mis toidab organismi ja süvendab selle tarkust.

Selles kontekstis ei ole digitaalne närvisüsteem järelevalve mehhanism, vaid jagatud teadvuse meedium. See levitab nende hajutatud katsete teadmisi ja laseb kollektiivsel intelligentsusel iga suhtlusega areneda.

See on sügavalt pragmaatiline visioon. Organisatsiooni elujõud ei ole abstraktne mõiste; see on tema kohanemisvõime allikas.

Antihabras organism ei pea ebakindlusele lihtsalt vastu. See võtab selle omaks kui kasvu katalüsaatori.

Panoptikum või antihabras. Need on kaks teadvuse väljendust, mille vahel iga juht on nüüd kutsutud valima.

-

Allikas:¹IDC. (2023). The Knowledge Quotient: Unlocking the Value of Enterprise Knowledge.